LUKULIITE: Veronika Kivisilla

Kirjailija-lehden Lukuliitteestä 3/2018 löytyy kaksi Veronika Kivisillan runoa Hannu Oittisen suomentamana. Alkukieliset vironkieliset runot TOMMI…. ja LIIGA VARA LAHKUNUD MARILE julkaistaan tällä sivulla.

* * * * * 

 

TOMMI… 

TERE! 

 

Ma ei mäleta täpselt 

kui kaua me teineteisest ei tea 

aga sa tulid üle aegade meelde  

kui lappasin vanu fotosid: 

me olime üheskoos lapsed 

ja sina –  

minu esimene armastus 

esimene mesilane  

kes mu ümber sumises ja tantsis 

käed otsustavalt puusas 

tiivad uljalt seljas 

kui mina karikakrana unelesin 

kükitades seda kuulsat lasteaiakükitust  

kus on liiga lühike seelik  

mummulised aluspüksid 

ja täiuslik täiskükk 

(järgmine kord tegin täiskükki 

alles kakskümmend aastat hiljem 

kui sünnituseks valmistusin… 

mul muide on nüüd kaks last – 

aga sinul?) 

 

Tere! 

kas Tommi tohib õue tulla 

küsisin kui olin kõrvaltrepikojas  

viiendale korrusele roninud 

ja viies korrus oli juba midagi 

hoopis etemat kui minu kolmas 

 

tennised ja tuulepluus 

paelad ja lukud veel lahti 

trepist alla kui tuul 

uks ja maailm ju lahti 

me olime üheskoos lapsed 

ja meil olid parimad ronimispuud 

üks hästi varjuline kastan 

kus sai luurata Razumova-mutti 

(juba tema nimi postkastil kõlas kurjakuulutavalt) 

ja Kula-Mula  

(tema sõi vist päriselt lapsi) 

 

Tommi 

heh – äkki mäletad? –  

seal kastaniladvas õpetasid mulle uue sõna 

mille olid suurematelt kuulnud 

ilmselt Peetrilt 

kel oli Ereliukase ratas ja MacGyveri soeng: 

türa! 

olime päriselt lapsed 

ega teadnud  kumbki selle tähendust 

aga ma uskusin sind kui ütlesid 

et see kõlab nii ägedasti 

ja tähendab: 

me oleme hästi vaprad! 

kui siis terve õhtu  põristasime 

türa türa! 

sai sellest nagu  

loits või sõjahüüd 

 

olime koos lapsed 

ega saanudki aru 

miks kord seal jasmiinipõõsa taga 

me esimene suudlus 

polnudki äkki vaid soe ja magus 

vaid maitses korraga ka nagu häbi 

sest teised nägid 

ja NAERSID 

 

põgenesime siis sinu poole 

lebasime diivanil teki all kaua 

oma esimese helluse ja häbiga 

sealt su vanaema meid leidis 

ja ütles et on hästi tore 

et me kodu mängime 

su vanaema nimi oli Haldja! 

ja ma igatsesin teda endalegi vanaemaks 

et akende all hõikuda 

va-na-ma! va-na-ma! 

ja siis otsida pikast rohust 

sinna visatud jäätisekopikaid 

 

Tommi 

ega seda rohkem polegi 

sest ma ei mäleta 

isegi su perekonnanime 

aga lapsed olime kord koos 

ja mina olin lill 

ja sina mesilane 

ja võib-olla oleme seda 

õige pisut praegugi veel 

 

 

* * * * * 

 

LIIGA VARA LAHKUNUD MARILE  

“Ma ei teadnudki, et ühe taeva kohal on veel teine taevas!” (Minu väike poeg lennukis) 

Kui minna teele
ei või iial ju päriselt teada
kas jõutakse tagasi ka
ometi läheme me
sest teisiti ei saa
läheme ja loodame
ja see on võib-olla
kõigist me lootustest suurim

sel sügishommikul pikalt veel pimedal
klõpsatas vaikselt mu koduuks
mu lapsed nukkusid kui kaks krussis röövikut ja õhkasid sooja

ma asusin teele
ET TULLA TAGASI

tol varahommikul oli tuul
nii heitlik ja endast ära
justnagu viskles ja nuttis kedagi taga
ja lennujaamas püüdsid
mõned inimesed peita oma teeleasumishirmu
hõrkude lõhnade ja läikivate kinganinade varju

korraga nägin sind
rännurõivais
samm ja pagas kerge
kohvrirataste rõõmsal kõrinal
möödusid minust
ja su silmad olid julgustavad
olid nagu nad alati olid olnud:
kaks hõõgvel tuletukikest 

sinu teeleminekuvärav asus veel tükk maad kaugemal
mujale
hoopis mujale
pidi peagi viima su lend
ja sinu koduuks oli sulgunud sootuks teisiti

tead
ma olen alati natuke kartnud lennata
nüüdki loperdas lennuk õhku tõustes hirmsasti
aga pilvekihtide taga
kõigest sest hämust ja rajust ja rappumisest ülalpool
oli kuldne koidik
vaiksed avarad väljad

seal ongi nüüd sinu tantsusaal
kus tulise tähetolmukübemena tuisata
on lõputult ruumi
ja seal ka sinu ase
ja meie –
meie püüame kõigest väest mitte olla
kõigest hall ja raske argipäevatolm
või lohutud tolmurullid sinu taevase voodi all
vaid tõusta iga päev põrandalt või maast
ja keerelda korrakski kerge ja kuldsena

ja jumal –
tema on ju kange korrastaja
küllap teab ta millal on aeg
maa pealt mõni tolmuke tõmmata
kosmilisse tolmuimejasse
sest seni kuni on tolmu –
kuni see tõuseb ja uuesti langeb –
seni on elu ja armastust
on KÕIKE 

 

 

Veronika Kivisilla