LUKULIITE: Kätlin Kaldmaa

Kirjailija-lehden Lukuliitteestä 3/2018 löytyy Kätlin Kaldmaan runo Kylässäni Hannu Oittisen suomentamana. Alkukielinen vironkielinen runo MINU KÜLAS julkaistaan tällä sivulla.

 

* * * * * 

 

MINU KÜLAS 

 

Minu külas Islandil on kohvik, kaffihús, kust saab armastusepallikesi – ástarpungur – ja trolliampse. Mina võtan esimese asjana alati kohvi ja armastusepallikesed. Kümme tükki pakis. Kümme tervet. Ühe saab pealekauba – üksteist. Need on kõige paremad armastusepallikesed tervel Islandil, terves universumis. Neid tullakse siia sööma lähedalt ja kaugelt. Minagi tulengi.  

Trolliampse söön ma hommikuti. Trolliampsu sees käib valgehallitusjuust ja moos ja veel igasugu asju. Trolliampsu süües mõtlen ma alati selle taimetoitlaseks hakanud trolliplika peale omaenda kirjutatud loos ja kui mitu trolliampsu ühele sajakümneaastasele trolliplikale vaja läheks. Mulle piisab ühest.  

Minu külas Islandil on kohvik, kus Bennu paneb ühe armastusepallikese alati kohviga kaasa. Ja mina ütlen alati “Já, takk fyrir.” Üks armastusepallike mahub ikka ühe päeva sisse.  

Minu külas Kreekas on kohvik, kus kõik räägivad kätega. Kõik, kes seal käivad, oskavad kätega kohvi keelt kõnelda. Esimesel korral on mul vaja kohvikeele tõlki. 

Minu külas Island on kohvik, kuhu laupäevahommikuti tulevad kõik külahärrad, prouade kootud lopapeysad seljas. Need on pidupäevalopapeysad, neid argipäeval härrade seljas ei näe. Ühel mehel on alati tähemuster, teisel lained, kolmandal hobused. Mina jään hobusemustrit vaatama. Hobusemees teeb mulle silma.  

Minu külas Kreekas on kohvik, καφενείο, kus kohv maksab terve euro. Kohvikulaudadele on maalitud lilled ja kevadest sügiseni ei korjata neid laudu kunagi kokku. Kui auto mööda sõidab, tuleb jalad kokku korjata. “Ena kafe ellenikó, sketo,” ütlen ma, kui kohvikupidaja vett tooma tuleb. “Metrio?” küsib tema. “Ohi, sketo,” ütlen mina ja lisan: “Dipló. Parakaló.” Suhkruta ja topelt. Minu külas Kreekas võtab kõik aega. Maailm liigub vääramatult ja tasakaalukalt ja kohviga ei ole kiiret. Sul on vesi ja sul on aega. Vahepeal voob kohvikupidaja, keda me kutsuma Stephen Fry’ks, türgi kandikuga kohvi ja vett lihapoodi, meepoodi ja saiapoodi. Sina laotad end kolme tooli vahel laiali nagu kreeka vanamees kunagi ja kirjutad. Või vaatad maailma, elu vaikset liikumist, mis lõppude lõpuks on üks ja seesama. Kirjutamine. Elu. Hingamine. Kreekata ei oleks elu. Eluta ei oleks Kreekat.  

Kohv tuleb Stephen Fry valab selle kohvikopsikust tassi, osa paksu nõrgub kaasa. Stephen Fry teab, et sulle meeldib kohvipaksu näkitseda ja ta valab osa paksu ka kaasa. Su juuksed on mereveest märjad ja enne kohvi joomist tõmbad sa keelega üle käsivarre. Kohv meresoolaga. Καφέ με θαλασσινό αλάτι, ütled Stephen Fry’le. Stephen Fry toob selle peale välja roosiveeloukoumi. See on su lemmik.   

Minu külas Islandil elab üks mees. Kui maailmas on olemas serial killers & bodybuilders, siis tema on serial builder. Tema on inimene, kelle jaoks maailm on elus, igal mäel, veel, kivil ja lainel on lugu. Õigupoolest on ta storyteller serial builder.  Kui see mees vaatab ühte mäge, näeb ta tuhane aasta varinguid, hääli ja jälgi ja küngast millele ei saa ehitada midagi enne, kui tuhande aasta eest seal elanud viikingi hambad on ära mädanenud. Kui miski kestab igavesti, on need viikingite hambad. See mees on ehitanud rohkem maju, kui tuhande aastaga kokku lugeda jõuaks. Mina olen elanud viies tema ehitatud majas. Isegi Norrast tuuakse kohale venelaste ehitatud maju, et tema saaks need uuesti ehitada. Praegu ta ehitab maja otse kohviku vastas. Kui mina olen oma Islandi küla kohvikus ja näen aknast, et maja ukse taga on tema saapad, võtan ma oma kohvitassi ja lähen oma sõbrale külla. Ta ootab põrandalaudu. Leedust. Me mõõdame seinad üle ja joome kohvi. Tema kohv on kodust kaasa toodud, minu oma kohvikust. Seinad lähevad ühel poolt kõrgemaks. Kui vihm järele jääb, läheme me küla peale jalutama, kohvid kaasas.  

Minu külas Kreekas on kohvik, kus ühe laua peale on maalitud seksivad jumalad. Kui ma minu küla kohvikus kirjutan, sätivad kõik kohvikuvanamehed end minu vastu istuma ja loevad mu tähemärke. Memmed tulevad kohvikusse pühapäeviti, pärast kirikut, ja siis jagavad nad endid ühtlaselt kõigi kohvikute vahel. Kedagi ei eelistata, kõik kohvikud on omad. Nad võtavad oma koduküpsetatud maiustused välja ja hakkavad kätega rääkima. See on see, mida teevad kreeklased ja itaallased ja Lawrence. Ühel mu tuttaval tüdrukul on mitu korda rahakott käekotist ära varastatud. “Harilikult juhtub see siis, kui ma kätega rääkima hakkan,” ütleb Elpida. “No kuidas saab üldse teistmoodi rääkida?”  

Minu külas Islandil on kääbikumaja. See on väike ja kollane ja sel on rohukatus. Lehmi sinna katusele ei vinnata, aga igal suvel peab ikka paar korda katust niitma. Siis läheb mõni mees vikatiga katusele. See on paras näitemäng. Kui Már või Ölli katuse ära on niitnud, saab katuselt niidetud lilled vaasi panna. See on nagu mininurm. Miniaas. Miniheinamaa.  

Kääbikumaja sees on madal olemine. Seal on köök ja tuba ja vannituba ja internet ja püsti saab seista enam-vähem ainult keskel. Kääbikumajas saab istuda ja kirjutada ja talvel lumega näeb see välja nagu väike küngas. Pisikese köögi tillukese akna all kasvavad lilled. Toaakna taga arvavad inimesed, et see on muuseum ja topivad oma käed aknast sisse. Suvel minu külas Islandil päike eriti looja ei lähe ja nii tuleb ööpäev läbi inimeste käsivarsi aknast sisse. Mõnikord ma mõtlen, et mis nad teeksid, kui neid käsivarrest hammustada. Ja et mis nad ise mõtleks, kui nad rahulikult magaksid ja korraga mingid käed nende voodis ringi kobaksid. Tuleb tunnistada, et ükskord ma tõin nende jaoks nõgesed tuppa. Ja mõnikord, kui ma ust lukku ei pane, sest minu külas Islandil ei panda uksi lukku, trambivad kutsumata külalised raskete poriste mägisaabastega otse tuppa. Nii et ma proovin seda ukse lukku panemise trikki.  

Minu külas Kreekas elab üks mees. Kui maailmas on olemas serial killers & bodybuilders, siis tema on serial builder. Tema on inimene, kelle jaoks maailm on täis võimalusi midagi ehitada. Iga kord, kui ma teda näen, ja iga kord, kui ma temaga räägin, ehitab ta midagi, ja alati räägib ta asjadest, mida ta veel kavatseb ehitada. Sariehitajate maailm on nagu Tallinna linn, et kukub kohe kokku või järv vajub peale, kui ühel päeval korraga enam midagi ehitada ei ole. Kaheksa kuud aastast ta ehitab ja võtab külalisi vastu ja ei maga kunagi kauem kui viis tundi ja neli kuud aastast planeerib kõike seda, mida ta kavatseb ehitama hakata. Mõni kord suve jooksul paneb see mees püsti oma kohviku, kus tulise kivi peal küpsetatakse mitusada väikest toredat pizzat, vennad, kes on kõik justkui ühte nägu, ometi kõik milleski erinevad. Mõnikord kui väikese karu – μικρή αρκούδα – veini on omajagu voolanud, hakkavad saksa kohvikulised väga halva kitarrisaatega väga halvas vene keeles minu lapsepõlve pioneerilaule laulma. Siis ma kohe ei saa teisiti, kui pean ise mõne islandi laulu laulma. On laulud ja on laulud.  

Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub. Ma tunnen, et minus kohe on seda vanamehe-ainet. Sellekski peab olema annet.  

 

 

Kätlin Kaldmaa